Thursday, September 15, 2011
Persona non grata
Eile/Täna avastasin, mida tähendab, kui Sulle valetab keegi väga kallis inimene otse silma. Väidetavalt Sinu säästmiseks aga tegelikult paneb see ikka imestama, miks selliseid inimesi üldse usaldada. Miks üldse inimesi usaldada? Iga sõna/usaldatud asi on relv Sinu vastu. Aitäh, õppetund omandatud, see isik on nüüd mu elus non grata.
Monday, September 5, 2011
Vaatasin ära Robocopi filmid (3 täispikka filmi)
See oli täiesti jõhker. vaatad seda filmi nagu mingi filmikunsti teadlane,
sest stsenaarium on nii naiivne kui vähegi saab, näitlejate töö väga kahtlane ja efektid ja kõik kõik on üli robustne - sihuke, et õiguse mõistmine käib rusika ja kahuriga. Boom!
Lingid traileritele, mis väga hästi iseloomustavad üldist emotsiooni on siin (siiralt soovitan vaadata ja natuke naerda)
http://www.youtube.com/watch?v=clqK5OC3BWE
http://www.youtube.com/watch?v=rOdELisKpP4&NR=1
Sain veel lisaks teada, et Robocop ei oska käia normaalselt ja omab väga väga väga haiget arusaama juriidilistest terminitest, huumorist, õiglusest, bioloogiast, IT-st ja ka füüsikast
Koogile paneb kirsi see, et Robocopist oli tehtud ka seriaal, kus robocop käitub rohkem supermani stiilis inimesena kui robotina.
O.
sest stsenaarium on nii naiivne kui vähegi saab, näitlejate töö väga kahtlane ja efektid ja kõik kõik on üli robustne - sihuke, et õiguse mõistmine käib rusika ja kahuriga. Boom!
Lingid traileritele, mis väga hästi iseloomustavad üldist emotsiooni on siin (siiralt soovitan vaadata ja natuke naerda)
http://www.youtube.com/watch?v=clqK5OC3BWE
http://www.youtube.com/watch?v=rOdELisKpP4&NR=1
Sain veel lisaks teada, et Robocop ei oska käia normaalselt ja omab väga väga väga haiget arusaama juriidilistest terminitest, huumorist, õiglusest, bioloogiast, IT-st ja ka füüsikast
Koogile paneb kirsi see, et Robocopist oli tehtud ka seriaal, kus robocop käitub rohkem supermani stiilis inimesena kui robotina.
O.
Wednesday, August 31, 2011
Aitab, nüüd jälle blogin
Aitab edasi lükkamisest. Alustan taas blogimise protsessi (sajas kord vist)
Seekord alustaks sellest, et viibin taaskord alaliselt Pärnus ja olen avastanud, et siin on õhk parem, loodust rohkem ja eesti keeltki kuuleb rohkem. Tegin oma peas väikese revideerimise ja avastasin, et polegi niipalju muutunud kui arvasin.
Pärnu Kolledžki on üsnagi häid muljeid jätnud esimese kolme päeva jooksul. Fotoaparaadilt puhusin ka tolmu pealt ja asun rõõmsalt taas vanu hobisid üles korjama.
Niipea kui luuletustevaim munast koorub ja taas hõõguma lööb asun ka midagi lüürilist (minu mõistes) üles panema.
Oma muusika maitsest niipalju, et jätkuvalt kuulan Disturbed, SDRE, Pendulumi ja kõike mis vahepeale mahub.
Raamatuid pole viimati lugenud, kuid üks kukkus kapist eile õhtul jalale ja kavatsen teda karistada suure koguse lugemisega.
O.
Seekord alustaks sellest, et viibin taaskord alaliselt Pärnus ja olen avastanud, et siin on õhk parem, loodust rohkem ja eesti keeltki kuuleb rohkem. Tegin oma peas väikese revideerimise ja avastasin, et polegi niipalju muutunud kui arvasin.
Pärnu Kolledžki on üsnagi häid muljeid jätnud esimese kolme päeva jooksul. Fotoaparaadilt puhusin ka tolmu pealt ja asun rõõmsalt taas vanu hobisid üles korjama.
Niipea kui luuletustevaim munast koorub ja taas hõõguma lööb asun ka midagi lüürilist (minu mõistes) üles panema.
Oma muusika maitsest niipalju, et jätkuvalt kuulan Disturbed, SDRE, Pendulumi ja kõike mis vahepeale mahub.
Raamatuid pole viimati lugenud, kuid üks kukkus kapist eile õhtul jalale ja kavatsen teda karistada suure koguse lugemisega.
O.
Tuesday, May 12, 2009
Öine mõte ;)
Kumb on tähtsam,
kas rütm või instrumendi heli?
meloodia või sõnad?
luuletuse vorm või sisu?
See küsimus taandub kaheks:
1. Kui tegemist on äärmustega, siis on ilmselge, et peale jääb suvaline keskpärasus - meloodia ilma sisuta pole mitte tuhkagi väärt, see on nagu ilusa pakendiga õhu müümine. Sisukat, kuid halvasti esitatud teatritükki ei suuda keegi välja kannatada.
2. Mis teha siis kui on vaja eelistada kahte äärmust? Kumb on tähtsam? esteetiline külg või sisuline?
Kui nüüd arutleda selle üle, siis tuleks alustada vist veidi kaugemalt, esteetikast. Esteetika on ise-enesest lihtsalt meeltega tajutavate rütmide ja kooskõlade mäng. Seega esteetikale, vormile ning meloodiale võib võrdusmärgid vahele tõmmata. Sellise naudingu saab kenasti kaetud peolaua vaatamisest, ilusa prae nägemisest, kunstiteosest - kõigest, mis on seotud iluga, järelikult suuresti seotud ka meeltega. Jõuamegi selleni, et esteetika on puht meeleline, subjektiivne, sõltuv subjektist. Arvan, et I. Kant jääks juba seisma ja ütleks lihtsalt: sisu on mõistuslik, järelikult eelneb tajule. Minu meelest vajavad mõlemad ikkagi tajumist. Ilma eelnevate kogemusteta ei saa tulla sisu.
Kui nüüd vaadata lausa emotsionaalselt asja poole, siis suvaline rõõm võib olla täiesti ära solgitud koleda ettekandega. Teiselt poolt, pisut pragmaatilisemalt vaadates ilmneb, et esteetikal ilma sisuta puudub igasugune praktiline väärtus. Kui tihti mõtleme ja meenutame luuletuse vormi? Pigem siiski sisu. Raamatu kaas räägib palju vähem kui 700 lehekülge sisu (erandid kinnitavad reeglit).
Mis oleks siis nii sisu kui ka esteetika nõutav miinimum? Paraku kõigile meeldida ei saa iial. Seega autorilt nõutav miinimum oleks selline, et valim saaks nii esteetilise kui ka sisulise naudingu teosest. Täpse piiritluse üle pole vast mõtet arutleda aga kas on mõni igikestev esteetika reegel, mida peaks alati täitma või arvesse võtma? Minu meelest on.
Iga teos peab pakkuma naudingut. Seega ta peab olema kindla sihi ja kallakuga. Traagiline teos peab olema traagiline. Huumor peab olema naljakas. Luuletuses peab olema mingigi vorm. Laulul viis ja meloodia. Piiritlus sõltub kultuuriruumist: selle tavadest, arusaamadest, sisuliselt on iga isiku arusaam esteetilisusest peegliks tema vaimuelule
Sisu kohta on kõik niigi selge. Sisuta puudub teosel mõte ja suund juba ilmselgelt.
Parim variant on tasakaal või siis mõlema ülim perfektsus. Kui valida, eelistaksin siiski sisu.
=)
(Puhtalt minu arvamus!)
Smile O.
kas rütm või instrumendi heli?
meloodia või sõnad?
luuletuse vorm või sisu?
See küsimus taandub kaheks:
1. Kui tegemist on äärmustega, siis on ilmselge, et peale jääb suvaline keskpärasus - meloodia ilma sisuta pole mitte tuhkagi väärt, see on nagu ilusa pakendiga õhu müümine. Sisukat, kuid halvasti esitatud teatritükki ei suuda keegi välja kannatada.
2. Mis teha siis kui on vaja eelistada kahte äärmust? Kumb on tähtsam? esteetiline külg või sisuline?
Kui nüüd arutleda selle üle, siis tuleks alustada vist veidi kaugemalt, esteetikast. Esteetika on ise-enesest lihtsalt meeltega tajutavate rütmide ja kooskõlade mäng. Seega esteetikale, vormile ning meloodiale võib võrdusmärgid vahele tõmmata. Sellise naudingu saab kenasti kaetud peolaua vaatamisest, ilusa prae nägemisest, kunstiteosest - kõigest, mis on seotud iluga, järelikult suuresti seotud ka meeltega. Jõuamegi selleni, et esteetika on puht meeleline, subjektiivne, sõltuv subjektist. Arvan, et I. Kant jääks juba seisma ja ütleks lihtsalt: sisu on mõistuslik, järelikult eelneb tajule. Minu meelest vajavad mõlemad ikkagi tajumist. Ilma eelnevate kogemusteta ei saa tulla sisu.
Kui nüüd vaadata lausa emotsionaalselt asja poole, siis suvaline rõõm võib olla täiesti ära solgitud koleda ettekandega. Teiselt poolt, pisut pragmaatilisemalt vaadates ilmneb, et esteetikal ilma sisuta puudub igasugune praktiline väärtus. Kui tihti mõtleme ja meenutame luuletuse vormi? Pigem siiski sisu. Raamatu kaas räägib palju vähem kui 700 lehekülge sisu (erandid kinnitavad reeglit).
Mis oleks siis nii sisu kui ka esteetika nõutav miinimum? Paraku kõigile meeldida ei saa iial. Seega autorilt nõutav miinimum oleks selline, et valim saaks nii esteetilise kui ka sisulise naudingu teosest. Täpse piiritluse üle pole vast mõtet arutleda aga kas on mõni igikestev esteetika reegel, mida peaks alati täitma või arvesse võtma? Minu meelest on.
Iga teos peab pakkuma naudingut. Seega ta peab olema kindla sihi ja kallakuga. Traagiline teos peab olema traagiline. Huumor peab olema naljakas. Luuletuses peab olema mingigi vorm. Laulul viis ja meloodia. Piiritlus sõltub kultuuriruumist: selle tavadest, arusaamadest, sisuliselt on iga isiku arusaam esteetilisusest peegliks tema vaimuelule
Sisu kohta on kõik niigi selge. Sisuta puudub teosel mõte ja suund juba ilmselgelt.
Parim variant on tasakaal või siis mõlema ülim perfektsus. Kui valida, eelistaksin siiski sisu.
=)
(Puhtalt minu arvamus!)
Smile O.
Monday, May 11, 2009
Unetute ööde pluss
Tekib tahtmine midagi teha, kirjutada, mõelda, lugeda, rääkida...
Öösiti olen hoopis teistsugune... päeval ma viivitan kõigega, öösel just tekib tahtmine kõike teha.
Jõudes nüüd posti põhituumani...
Öösiti olen hoopis teistsugune... päeval ma viivitan kõigega, öösel just tekib tahtmine kõike teha.
Jõudes nüüd posti põhituumani...
Impulssiivne silmapilk
Vaatan,
Juba viibin kohal.
Kujutlen,
juba lendan.
Mõtlen,
juba Sind kaisutan.
Kahtlen,
juba komistasin ja kukkusin.
Ärkan,
juba kaotasin Su.
Juba viibin kohal.
Kujutlen,
juba lendan.
Mõtlen,
juba Sind kaisutan.
Kahtlen,
juba komistasin ja kukkusin.
Ärkan,
juba kaotasin Su.
Fotosessioon Liisaga
Tegelikult oli see ära juba ammu aga ma polnd viitsinud pilte ülesse panna...
Nüüd siis teen 5. mai posti tagant järgi...
.
Nüüd siis teen 5. mai posti tagant järgi...
.
Thursday, May 7, 2009
minu kella järgi saabus 7. mai 6 minutit tagasi.
Ma pole pikalt midagi oma mõttekotta kirjutanud.
Niisiis...olen veidi ebaoriginaalne kui arvustan veidi selle aasta teeme ära-t.
Mõttetalgutel käimine tundus esialgu väga tore... sama päeva õhtuks oli mul uhkelt rinnas sinine märk kirjaga: "Ole kaasas". Nüüdseks, kui emotsioonid on veidi jahtunud, hakkasin natuke analüüsivalt mõtlema ning sain aru, et tegelikult oli kogu see üritus täielik üritus - me ei saavutanud midagi: me isegi ei lähenenud sellele, et parandada ühtegi kohalikku probleemi. Me asusime probleemide kallale, millest meil, mitte teadjatel, pole aimugi. Selle asemel, et arutada, kuidas parandada oma Pärnu elu tingimusi hakkasime vatrama sellest kuidas Eurorahasid saada, rohkem maad üleskünda ja mis vilja seal kasvatada.
Umbes 24h tagasi teekonnal koju.
Jalutasin väga aeglaselt teiselt poolt jõge kesklinna poole.
Jalutasin silla alt läbi. Seal vedeles maas mingit solki ja prügi, seal oli kõledalt pime ja haises vastikult ning seejärel ma vaatasin oma rinnus olevat märki. Ma rebisin selle tülgastusega oma bonzo (nii nimetan ma oma jope moodi asja) küljest ning panin häbiga tasku.
Kas tõesti pole kellelegi pähe tulnud mõtet panna silla alla valgustust ning korraldada koristustööd, see sobiks sinna ideaalselt. - See mõte on hulka rohkem väärt Eesti mainele, kui mõte sellest, et valitsema panna inimesi IQ testi järgi või lõigata läbi gaasitoru Ida-naabriga. (Tahan vaid öelda, et peale selle, et need mõtted on rumalad, pole meie, kallid tavakodanikud: ajakirjanikud, fotograafid kultuuritegelased, koolilapsed või pensionäärid vms kaugeltki mitte võimelised adekvaatselt arutlema nende asjade üle, meie teadmised on põgusad niivõrd spetsiifiliste asjade kohta.)
Samal õhtul kui juba jõudsin silla ületamiseni, siis vaatasin jõe betoonpanka. Selle ääres on talviti libe. Mu sõber uppus selle tõttu. Hiljem lubasid kõiksugu tähtsad tegelased teha sinna kasvõi seina ette, et sellist asja ei korduks. Möödunud on vist 10 aastat, mitte midagi pole muutunud.
Jõudes üle silla otsustasin teed lõigata lühemaks majade vahelt. Seal avastasin kaks magavat joodikut ning vana soolalao hoone, mis pole siiani maha lammutatud, seisab keset "Pärnu keskust" nagu vana varisemisohus mälestis. Masendav.
Okei, aitab nüüd headest mõtetest, liigun üle mõne halvema poole:
Ärge kartke, pole midagi liiga pikka, pealegi see viimane lause oli nali.
Viimati kummitab mõte sellest, et mida inimene tõepoolest tahaks kui tal oleks üks soov. Soov, mis puudutaks ainult teda ennast.
Võimu? vaevalt. Rikkust? võib-olla aga mitte igaüks, pealegi võib rikka elu muutuda suhteliselt igavaks. Tervist? Ka mitte, miks muidu leidub narkomaane või muid elupõletajaid, neil on elupikkusest kama. Kuulsust ja imetlust? See tüütab ära vast, inimene peab teadma, et teda tunnustatakse õigustatult. Armastust? Ja selle juures, ma ei teadnud vastust, ei tea siiani... Poolikud, lõpetamata või katkised suhted tekitavad minus alati ängistustunde. Tunde, et armastus pole suurim voorus, vaid suurim nõrkus, olemuselt arusaamatu ja paratamatu. Siht mille poole püüdleme, sest muul siin elus pole üldse mõtet.
Kõlan juba nagu mingi Hollywoodi klišše... =)
Tegelikult minu hinges on üks siht veel peale armastuse, selleks võiks olla õnn, kui ma saaks paluda džinnilt õnne, nii, et ei peaks detailselt selgitama kõiki õnne komponente, siis see oleks just see, mida ma tahaks. Selles suhtes on jumalaga rääkivad usklikud paremas seisus kui minusugused deistid, eksole - neil on võimalus pöörduda kõrgema jõu poole, teades, et to võib aidata. Paraku sellisel juhul pean ma ise täitma oma soovid, seda uhkem ongi.
Smile O.
Ma pole pikalt midagi oma mõttekotta kirjutanud.
Niisiis...olen veidi ebaoriginaalne kui arvustan veidi selle aasta teeme ära-t.
Mõttetalgutel käimine tundus esialgu väga tore... sama päeva õhtuks oli mul uhkelt rinnas sinine märk kirjaga: "Ole kaasas". Nüüdseks, kui emotsioonid on veidi jahtunud, hakkasin natuke analüüsivalt mõtlema ning sain aru, et tegelikult oli kogu see üritus täielik üritus - me ei saavutanud midagi: me isegi ei lähenenud sellele, et parandada ühtegi kohalikku probleemi. Me asusime probleemide kallale, millest meil, mitte teadjatel, pole aimugi. Selle asemel, et arutada, kuidas parandada oma Pärnu elu tingimusi hakkasime vatrama sellest kuidas Eurorahasid saada, rohkem maad üleskünda ja mis vilja seal kasvatada.
Umbes 24h tagasi teekonnal koju.
Jalutasin väga aeglaselt teiselt poolt jõge kesklinna poole.
Jalutasin silla alt läbi. Seal vedeles maas mingit solki ja prügi, seal oli kõledalt pime ja haises vastikult ning seejärel ma vaatasin oma rinnus olevat märki. Ma rebisin selle tülgastusega oma bonzo (nii nimetan ma oma jope moodi asja) küljest ning panin häbiga tasku.
Kas tõesti pole kellelegi pähe tulnud mõtet panna silla alla valgustust ning korraldada koristustööd, see sobiks sinna ideaalselt. - See mõte on hulka rohkem väärt Eesti mainele, kui mõte sellest, et valitsema panna inimesi IQ testi järgi või lõigata läbi gaasitoru Ida-naabriga. (Tahan vaid öelda, et peale selle, et need mõtted on rumalad, pole meie, kallid tavakodanikud: ajakirjanikud, fotograafid kultuuritegelased, koolilapsed või pensionäärid vms kaugeltki mitte võimelised adekvaatselt arutlema nende asjade üle, meie teadmised on põgusad niivõrd spetsiifiliste asjade kohta.)
Samal õhtul kui juba jõudsin silla ületamiseni, siis vaatasin jõe betoonpanka. Selle ääres on talviti libe. Mu sõber uppus selle tõttu. Hiljem lubasid kõiksugu tähtsad tegelased teha sinna kasvõi seina ette, et sellist asja ei korduks. Möödunud on vist 10 aastat, mitte midagi pole muutunud.
Jõudes üle silla otsustasin teed lõigata lühemaks majade vahelt. Seal avastasin kaks magavat joodikut ning vana soolalao hoone, mis pole siiani maha lammutatud, seisab keset "Pärnu keskust" nagu vana varisemisohus mälestis. Masendav.
Okei, aitab nüüd headest mõtetest, liigun üle mõne halvema poole:
Ärge kartke, pole midagi liiga pikka, pealegi see viimane lause oli nali.
Viimati kummitab mõte sellest, et mida inimene tõepoolest tahaks kui tal oleks üks soov. Soov, mis puudutaks ainult teda ennast.
Võimu? vaevalt. Rikkust? võib-olla aga mitte igaüks, pealegi võib rikka elu muutuda suhteliselt igavaks. Tervist? Ka mitte, miks muidu leidub narkomaane või muid elupõletajaid, neil on elupikkusest kama. Kuulsust ja imetlust? See tüütab ära vast, inimene peab teadma, et teda tunnustatakse õigustatult. Armastust? Ja selle juures, ma ei teadnud vastust, ei tea siiani... Poolikud, lõpetamata või katkised suhted tekitavad minus alati ängistustunde. Tunde, et armastus pole suurim voorus, vaid suurim nõrkus, olemuselt arusaamatu ja paratamatu. Siht mille poole püüdleme, sest muul siin elus pole üldse mõtet.
Kõlan juba nagu mingi Hollywoodi klišše... =)
Tegelikult minu hinges on üks siht veel peale armastuse, selleks võiks olla õnn, kui ma saaks paluda džinnilt õnne, nii, et ei peaks detailselt selgitama kõiki õnne komponente, siis see oleks just see, mida ma tahaks. Selles suhtes on jumalaga rääkivad usklikud paremas seisus kui minusugused deistid, eksole - neil on võimalus pöörduda kõrgema jõu poole, teades, et to võib aidata. Paraku sellisel juhul pean ma ise täitma oma soovid, seda uhkem ongi.
Smile O.
Subscribe to:
Posts (Atom)