Öine mõte ;)

Kumb on tähtsam,
kas rütm või instrumendi heli?
meloodia või sõnad?
luuletuse vorm või sisu?

See küsimus taandub kaheks:
1. Kui tegemist on äärmustega, siis on ilmselge, et peale jääb suvaline keskpärasus - meloodia ilma sisuta pole mitte tuhkagi väärt, see on nagu ilusa pakendiga õhu müümine. Sisukat, kuid halvasti esitatud teatritükki ei suuda keegi välja kannatada.
2. Mis teha siis kui on vaja eelistada kahte äärmust? Kumb on tähtsam? esteetiline külg või sisuline?

Kui nüüd arutleda selle üle, siis tuleks alustada vist veidi kaugemalt, esteetikast. Esteetika on ise-enesest lihtsalt meeltega tajutavate rütmide ja kooskõlade mäng. Seega esteetikale, vormile ning meloodiale võib võrdusmärgid vahele tõmmata. Sellise naudingu saab kenasti kaetud peolaua vaatamisest, ilusa prae nägemisest, kunstiteosest - kõigest, mis on seotud iluga, järelikult suuresti seotud ka meeltega. Jõuamegi selleni, et esteetika on puht meeleline, subjektiivne, sõltuv subjektist. Arvan, et I. Kant jääks juba seisma ja ütleks lihtsalt: sisu on mõistuslik, järelikult eelneb tajule. Minu meelest vajavad mõlemad ikkagi tajumist. Ilma eelnevate kogemusteta ei saa tulla sisu.

Kui nüüd vaadata lausa emotsionaalselt asja poole, siis suvaline rõõm võib olla täiesti ära solgitud koleda ettekandega. Teiselt poolt, pisut pragmaatilisemalt vaadates ilmneb, et esteetikal ilma sisuta puudub igasugune praktiline väärtus. Kui tihti mõtleme ja meenutame luuletuse vormi? Pigem siiski sisu. Raamatu kaas räägib palju vähem kui 700 lehekülge sisu (erandid kinnitavad reeglit).

Mis oleks siis nii sisu kui ka esteetika nõutav miinimum? Paraku kõigile meeldida ei saa iial. Seega autorilt nõutav miinimum oleks selline, et valim saaks nii esteetilise kui ka sisulise naudingu teosest. Täpse piiritluse üle pole vast mõtet arutleda aga kas on mõni igikestev esteetika reegel, mida peaks alati täitma või arvesse võtma? Minu meelest on.

Iga teos peab pakkuma naudingut. Seega ta peab olema kindla sihi ja kallakuga. Traagiline teos peab olema traagiline. Huumor peab olema naljakas. Luuletuses peab olema mingigi vorm. Laulul viis ja meloodia. Piiritlus sõltub kultuuriruumist: selle tavadest, arusaamadest, sisuliselt on iga isiku arusaam esteetilisusest peegliks tema vaimuelule
Sisu kohta on kõik niigi selge. Sisuta puudub teosel mõte ja suund juba ilmselgelt.
Parim variant on tasakaal või siis mõlema ülim perfektsus. Kui valida, eelistaksin siiski sisu.

=)

(Puhtalt minu arvamus!)

Smile O.