Ajaviitja

minu kella järgi saabus 7. mai 6 minutit tagasi.
Ma pole pikalt midagi oma mõttekotta kirjutanud.

Niisiis...olen veidi ebaoriginaalne kui arvustan veidi selle aasta teeme ära-t.
Mõttetalgutel käimine tundus esialgu väga tore... sama päeva õhtuks oli mul uhkelt rinnas sinine märk kirjaga: "Ole kaasas". Nüüdseks, kui emotsioonid on veidi jahtunud, hakkasin natuke analüüsivalt mõtlema ning sain aru, et tegelikult oli kogu see üritus täielik üritus - me ei saavutanud midagi: me isegi ei lähenenud sellele, et parandada ühtegi kohalikku probleemi. Me asusime probleemide kallale, millest meil, mitte teadjatel, pole aimugi. Selle asemel, et arutada, kuidas parandada oma Pärnu elu tingimusi hakkasime vatrama sellest kuidas Eurorahasid saada, rohkem maad üleskünda ja mis vilja seal kasvatada.

Umbes 24h tagasi teekonnal koju.

Jalutasin väga aeglaselt teiselt poolt jõge kesklinna poole.
Jalutasin silla alt läbi. Seal vedeles maas mingit solki ja prügi, seal oli kõledalt pime ja haises vastikult ning seejärel ma vaatasin oma rinnus olevat märki. Ma rebisin selle tülgastusega oma bonzo (nii nimetan ma oma jope moodi asja) küljest ning panin häbiga tasku.
Kas tõesti pole kellelegi pähe tulnud mõtet panna silla alla valgustust ning korraldada koristustööd, see sobiks sinna ideaalselt. - See mõte on hulka rohkem väärt Eesti mainele, kui mõte sellest, et valitsema panna inimesi IQ testi järgi või lõigata läbi gaasitoru Ida-naabriga. (Tahan vaid öelda, et peale selle, et need mõtted on rumalad, pole meie, kallid tavakodanikud: ajakirjanikud, fotograafid kultuuritegelased, koolilapsed või pensionäärid vms kaugeltki mitte võimelised adekvaatselt arutlema nende asjade üle, meie teadmised on põgusad niivõrd spetsiifiliste asjade kohta.)

Samal õhtul kui juba jõudsin silla ületamiseni, siis vaatasin jõe betoonpanka. Selle ääres on talviti libe. Mu sõber uppus selle tõttu. Hiljem lubasid kõiksugu tähtsad tegelased teha sinna kasvõi seina ette, et sellist asja ei korduks. Möödunud on vist 10 aastat, mitte midagi pole muutunud.
Jõudes üle silla otsustasin teed lõigata lühemaks majade vahelt. Seal avastasin kaks magavat joodikut ning vana soolalao hoone, mis pole siiani maha lammutatud, seisab keset "Pärnu keskust" nagu vana varisemisohus mälestis. Masendav.

Okei, aitab nüüd headest mõtetest, liigun üle mõne halvema poole:
Ärge kartke, pole midagi liiga pikka, pealegi see viimane lause oli nali.

Viimati kummitab mõte sellest, et mida inimene tõepoolest tahaks kui tal oleks üks soov. Soov, mis puudutaks ainult teda ennast.

Võimu? vaevalt. Rikkust? võib-olla aga mitte igaüks, pealegi võib rikka elu muutuda suhteliselt igavaks. Tervist? Ka mitte, miks muidu leidub narkomaane või muid elupõletajaid, neil on elupikkusest kama. Kuulsust ja imetlust? See tüütab ära vast, inimene peab teadma, et teda tunnustatakse õigustatult. Armastust? Ja selle juures, ma ei teadnud vastust, ei tea siiani... Poolikud, lõpetamata või katkised suhted tekitavad minus alati ängistustunde. Tunde, et armastus pole suurim voorus, vaid suurim nõrkus, olemuselt arusaamatu ja paratamatu. Siht mille poole püüdleme, sest muul siin elus pole üldse mõtet.

Kõlan juba nagu mingi Hollywoodi klišše... =)
Tegelikult minu hinges on üks siht veel peale armastuse, selleks võiks olla õnn, kui ma saaks paluda džinnilt õnne, nii, et ei peaks detailselt selgitama kõiki õnne komponente, siis see oleks just see, mida ma tahaks. Selles suhtes on jumalaga rääkivad usklikud paremas seisus kui minusugused deistid, eksole - neil on võimalus pöörduda kõrgema jõu poole, teades, et to võib aidata. Paraku sellisel juhul pean ma ise täitma oma soovid, seda uhkem ongi.

Smile O.