Pole palju kergem ilma
kuid andestust vastu võtta ei saa
Sa enne vaata mulle silma
ja ütle, et mind armastada ei saa

Siis kaob viimaks hingest viha
ja edasi lõpuks liikuda saan
ehk enne Uut ei ihka sinu silmi enam näha
viimaks rahus elada siis saan

Minu hulkur

Jälle korjab hulkur teelt mind üles.
Ta igavesti vana ja unustatud,
Kuid siiski kannab ta mind süles.

Ta kostab karmilt: "Lähme siit alleelt, murepundar, ma pean jooma!"
Möödub hetk ja olengi õnnelike baaris.
Kaaslasele täidab unistuste neid bokaali
ja minu rumal peake hakkas mõtteid looma.

Imetlen, salvrätile jõuan kirjutada tähtsaima vokaali,
kaugemale ei jõua, sest mõistust summutab sireen.

Kajab mõte, kuskil kaugel, seal kuhu kaovad võtmed, sõnad ja raha
Üha selgemaks saab reaalsus, et luulemürk mu siia tõi, meenub suhete migreen.
Tagasi ma ei taha!


- Aitäh neile, kes usuvad isegi siis, kui ma ise ei usu.